Pühapäevakool 3.mail 2015

Sain mõni aeg tagasi kirikus uue ülesande, kirjutan ja saadan meili teel igal nädalal eestikeelse pühapäevakooli klassi liikmetele tulevaks tunniks ettevalmistava kirja.  Tegin seda ka sel nädalal.   Eile küsis pühapäevakooli juhataja minult, kas saaksin täna tundi õpetada ja tänu kõikide asjade soodsale kokkulangemisele (ja vähekesele omapoolsele planeerimisele) see õnnestuski. :)

Allolev on neile kes ehk soovivad veelkord mõnda asja üle vaadata või kes ei saanud tunnist osa võtta. 

LEHTMAJADEPÜHA (THE FEAST OF TABERNACLES)

Johannese 7. ja 8. peatüki sündmused toimuvad Lehtmajadepühade ajal.  Selleks, et mõista, mis toimus nendes peatükkides tuleks kõigepealt aru saada, mis püha oli lehtmajadepüha.

Juutide Uus aasta algas kevadel.  Seitse kuud hiljem, tavaliselt septembris-oktoobris, oli kolm suurt festivali: Rosh HaShana (ehk trompetitepüha), Yom Kipur (ehk Lepituspüha)  ja Sukkot (ehk Lehtmajadepüha). 

Yom Kippur ehk  Lepituspäev.  Siis paastuti  ja palvetati.  See oli ainus päev aastas, kui ülempreester sisenes pühamast pühamasse ja pühitses terve Iisraeli rahva.  Võeti  kaks  sikku.  Üks ohverdati templis altaril (see on sümbol Messia ohverdusest) ja teisele asetati sümboolselt kõik Iisraeli patud ja lasti seejärel tühermaal lahti (justkui Kristus, kes võtab enda peale ja kannab üksi kõigi üleastumised). 

Kontrastiks Yom Kippurile on Sukkot, lehtmajade püha.   „Seda oktoobrikuist lõikuspüha tähistati 7-8 päeva.  See tõi palju rahvast Jeruusalemma ja koosnes erinevatest religioossetest tseremooniatest, nagu vee kallamine ja suur muusikasaatega valgusmäng templimüüril.“(Harper-Collins; samuti McConkie, lk. 133)

  Rahvas ehitas ajutised lehtmajad või pani püsti telgid, kus nad siis sõid ja isegi magasid.  See pidi meenutama, kuidas Iisrael elas 40 aastat Moosesega kõrbes.  Lehtmajade püha kutsutakse  ka kogunemispühaks.

See oli aasta viimane festival, mille puhul rahvas templi juurde kogunes.

Selle püha traditsioon ulatub tagasi Moosese ja Siinai mäeni.  Uskumuse kohaselt veetis Mooses Siinai mäel 40 päeva.  Lepituspäeval anti talle käsud.  Esimesel lehtmajade pühal hakkas ta ehitama tabernaaklit.  See oli nii tähtis, et hiljem pühitses Saalomon Jeruusalemma templi lehtmajade püha ehk Sukkoti ajal.

Paljud Juudid usuvad, et kokkukogumise püha pidamine jätkub kuni Messia tulekuni Millenniumil.  Nad usuvad, et Kristuse tulekul koguneb püha rahvas templisse. 

Sellel sügisesel festivalide perioodil on ka Rosh Hoshana ehk trompetite festival.  Siis tähistatakse Messia vägevat tulekut ja Iisraeli vabastamist.  Puhutakse pasunaid, mis sümboolselt tähendab, et lõikusaeg on käes.  Usutakse, et Iisrael kogutakse kokku just nende pühade ajal. 

Huvitaval kombel, sai Joseph Smith ingel Moronilt kuldplaadid just selle püha ajal.  Viimse aja pühadele on need sümbolid viimse aja kogunemisest (nii vaimsest kui füüsilisest Iisraeli kokku kogumisest) eriti tähendusrikkad. 

"On välja arvutatud, et letmajadepüha tähistamiseks, kombekohaseks teenistuseks,  oli vaja vähemalt 446 preestrit ja veel sama palju Leviite.  Seitse päeva järjest, igal päeval, võttis üks neist Aaroni poegadest peale seda, kui hommikune ohver oli altarile asetatud, kolm mõõdutäit vett Siilomi tiigist.   Suure saatjaskonna saatel, kes kandsid palmioksi ja hõiskasid Hosiannat, kallas preester tiigist vee kuldsesse anumasse.  Seejärel kanti „eluvesi“ templisse ja vee templisse sisenemisel kõlasid pühalikud trompetihelid.“ (McConkie, lk. 134-135).

Vesi kallati ühele poole altarit ja vein teisele poole ning seejärel hakkasid Leviidid laulma Halleluujat, nii nagu on kirjas Laulude 113-118 peatükini.  Rahvas hüüdis sobival ajal kaasa „Halleluuja“, „Kiitke Issandat!“, „Tänage Issandat!“ ja lehvitasid (palmi)okstega. 

Pärast seda  tehti eriline ohvriand altaril, kuid rahva jaoks oli väike paus, kuna ettevalmistus ohvri tegemiseks võttis aega.  „Nüüd see oli aeg, vahetult peale sümboolset vee kallamist ja Halleluuja hõiskamist ja palvetamist, et Jehoova saadaks neile pääste ja edu, ja nad olid toonud oma ohvrianni altarile, kui Jeesus tuli templisse ja hakkas õpetama.“  (Alfred Edersheim, The Life and Times of Jesus the Messias, 2:160, tsiteeritud McConkie poolt, lk. 136).  (Alfred Edersheim oli juut, kellest sai kristlane.) Seega Jeesus tuli Jeruusalemma nende Iisraelile oluliste pühade ajal, et tähistada enda Messialikku saabumist.

Me ei tea täpselt, mida Jeesus neile õpetas, sest seda pole pühakirjades kirjas, aga me võime oletada, et ta jagas nendega evangeeliumi.  Johannese 7: Kuidas tundis see lihtne Naatsaretlane nii hästi pühakirju?

John 7:16-17 Jeesus süüdistas Juudi ülemaid, et nad ei pidanud kinni Moosese seadusest, kuigi tegid mitmesuguseid usulisi kombetalitusi. Kuna nad ei elanud Isa seaduse järgi, ei võinud nad ka saada tunnistust Jeesusest. 

Selle süüdistusega kasvas segadus.  Mõned ütlesid, et ta oli hull või paranoiline või et ta ei saanud olla Kristus, sest nad teadsid kust ta tuli, ometi paljud uskusid temasse.  Variserid saatsid sulased teda vahistama, aga nad ei pannud käsi tema külge, sest tema tund ei olnud veel tulnud, töö ei olnud veel lõpetatud.

ELUVESI

Kuigi Piibllis on korduvalt öeldud, et evangeelium pidi minema kõigepealt Juutidele, pidi see seejärel minema ka paganatele.  Tegelikult on lehtmajadepüha sümbolism eriliselt keskendunud just evangeeliumi laienemisele kõikide rahvasteni.  Eluvesi on sümbol Jumala armust, millest saavad osa kõik rahvad, iga inimene.  „Igapäevast ja rituaalset vee kallamist mõistsid Juudi preestrid kui Püha Vaimu sümboolset väljavalamist.“   (McConkie, lk. 134).

„Iga päeva õhtul kõndisid preestrid ümber altari hüüdes „Oo Jehoova, too meile pääste! Oo Jehoova saada meile edu“.  Viimasel päeval kõnniti ümber altari 7 korda 7 ehk 49 korda,  meenutamaks Jeeriko müüri langemist, samuti sümboliseerib see Jumalikku täiuslikkust.“

Sellel viimasel päeval ütles Jeesus (v.37-39).  Vaatame kuidas inimesed reageerisid (v. 40-46)  (On selge, et rahvale ei olnud üldiselt teada, et Jeesus sündis Petlemmas.)

MAAILMA VALGUS

Üks tähendusrikas tseremoonia nende pühade ajal oli templi müüridel süüdatud suured tulesambad.  Johannese 8:12  Igaühele oli selge, et Kristus ütles enda kohta, et ta on nende Jumal. 

Variserid ütelsid talle 8:13.  Jeesus võtab selle teema kokku 8:28-30. 

Kuid veidi hiljem tunnistab ta enda kohta taas ja variserid tahavad teda kividega surnuks loopida 8:58-59. 

Kõige tähtsam igaühe jaoks meist on õppida, kes on Kristus, kes see on, keda me teenime. Et me saaksime öelda just nii nagu Peetrus John 6:68-69

Täna  võiksime me igaüks mõelda, kas oleme ehk nagu variserid ja saduserid, kes kommete pärast tegid küll palju ja sõnades olid osavad, aga südames Jumalakauged.  Kas muudame seadust, nii nagu meile sobib, või nagu ütles kord vanem  Russell M. Nelson, oleme  me rootsi-laua pühad?  Kas oleme valmis kuulutama tervele maailmale, et Jeesus on Päästja?  Kas oleme valmis parandama meelt oma pattudest, kas võtame kuulda Jumala valitud prohvetite ja apostlite sõnu, isegi kui nende järgi elada on raske?  Kas läheme edasi Tema valguse heledas säras?

Tunni lõpus oli suur rõõm kuulda muusikalist pala õde Vellendi ja vend Chani poolt, see oli tõesti nagu kirss tordil!  :)

LISAMATERJAL:
The Harper-Collins Study Bible;  Bruce R. McConkie, The Mortal Messiah, Book 3

Evangeeliumi õppimine ja õpetamine on nii lahe!

Meie laste erivajaduse tõttu ei saa nad alati algühingust osa võtta, kogudusejuhatajaga asja arutades leidsime, et neil pühapäevil siis teen kodus neile ise VÕ tunni.
Eile oligi selline võimalus  :)  Tund läks väga hästi!  Tundsime tugevalt Vaimu, Koit jagas isegi oma väikest tunnistust. 

Kuulasin täna seda kõnet  https://www.lds.org/general-conference/1990/04/some-scriptural-lessons-on-leadership?lang=eng&media=video#watch=video. See on nii hea, soovitan!

Vahel on nii :)

Minu elus on praegu hetk, kus tunnen, et pean olema eelkõige ema ja ei saa seetõttu kahjuks kirikus kutses teenida.  Hetkel ei ole mind küll veel kummastki kutsest vabastatud, aga ma juba tunnen, et see on nüüd vaid päevade küsimus :)
Viimasel BYU naiste konverentsist jäi mulle midagi teemakohast eriti silma http://ce.byu.edu/cw/womensconference/sharing/2014/sharing_stations/4.php
Sooviksin öelda igale juhile ja õpetajale meie koguduses: "Kõnni meiega!".   

...ja õppeaasta saigi läbi.

Ükski kutse ei ole mind sama palju arendanud, kui see viimane.  Olen Mormoni Raamatut palju kordi varemgi lugenud, aga sel korral avanes ja avardas mu arusaamist see imeline raamat kohe eriliselt.  Mitte kunagi oma elu jooksul pole ma olnud nii haige (5 korda antibiootikume), kui lisada sellele veel pidev magamatus, aina kasvav pinge (seoses iga lapse isiklike ja terviseprobleemidega) siis on üpris üllatav, et see oli tegelikult hea, isegi väga hea aasta.  Sain tunda Kristuse lähedust, Tema armastust, viisil millest mul polnud varem aimugi. 
Ma tean, et Mormoni Raamat on Jumala sõna.  Et see on kirjutatud meie jaoks.  Mul pole kahtlustki, et Joseph Smith on Jumala prohvet, et ta tõlkis selle raamatu Jumala väe ja volitusega.  Ma tean, et kirikut juhib täna elav prohvet, president Thomas S. Monson.  Ma tean, et Jeesus Kristus elab ja armastab igat inimest. 
Ma õhutan teid, et võtke vastu iga kutse, mis teile Issanda valitud teenija edastab.  Need on meie heaks. 
Ja lõpetuseks üks pühakirjakoht Mormoni Raamatust:

"Ja nõnda me näeme, et inimesele on antud aeg, et meelt parandada; jah, prooviaeg, aeg meelt parandada ja Jumalat teenida."  Alma 42:4

Ja nii on!

Algühingu jaanuarikuu laul :)

"Ta saatis oma Poja" on imehea sõnumiga laul, mis õpetab Päästja rollist Suures Õnneplaanis.  Mabel Jones Gabbott ütles, et ta kirjutas selle laulu siis, kui ta mõtiskles selle üle, miks Taevane Isa saadab oma lapsi siia maa peale, et neid proovile panna ja kuidas Ta neile õpetab, mida nad peaksid tegema, et tagasi Tema juurde pöörduda.  Õde Gabbott kirjutas aastaid kirikule laule.  Igal aastal kirjutasid tema ja ta naaber, Michael Moody, ühe laulu oma sõpraedele ja sugulastele jõulutervituseks.  "Ta saatis oma Poja" oli 1981. aasta laul.  Vend Moody on öelnud:" Muusika on vahend pere ehitamiseks.  See toob koju hea vaimu.  Mu pere laulab enne pühakirjade uurimist, enne einestamist ja autoga reisides." 

Seminar

Alates septembrist olen teeninud Tallinna koguduse seminari õpetajana.  Seminar on kiriku haridusprogramm 14-18 aastastele noortele.  Esimest korda Eesti kirikuajaloos, toimub meil varahommikune seminar.  Esmaspäevast neljapäevani, igal hommikul kell 6:30 ja reedeti 17:30, saame kirikus kokku, et õppida Mormoni Raamatust. 
See on olnud minu jaoks suur eneseületus, kuid äärmiselt positiivne vaimne kogemus. 

Vanem Packeri tsitaat on mõtlemapanev:

"We have to decide as leaders (parents) if we are going to stand with the youth and explain their actions to the Lord, or stand with the Lord and explain His word to them."

Täna avanes mul üle mitme nädala taas võimalus osa võtta ühishetke tunnist.  Lapsed olid toredad ja ma sain tugeva doosi entusiasmi.  Kui viimastel nädalatel tundsin, et jõud hakkas raugema siis täna tunnen endas soovi edasi minna.  Algühingu muusikajuhi kutse on lihtsalt imeline. 

Uskumatu, et järgmisest nädalast on meie peres päikesekiir ja natuke rohkem kui kuu pärast saab Bert kaheksaseks :)