Sain mõni aeg tagasi kirikus uue ülesande, kirjutan ja saadan meili teel igal nädalal eestikeelse pühapäevakooli klassi liikmetele tulevaks tunniks ettevalmistava kirja. Tegin seda ka sel nädalal. Eile küsis pühapäevakooli juhataja minult, kas saaksin täna tundi õpetada ja tänu kõikide asjade soodsale kokkulangemisele (ja vähekesele omapoolsele planeerimisele) see õnnestuski. :)
Allolev on neile kes ehk soovivad veelkord mõnda asja üle vaadata või kes ei saanud tunnist osa võtta.
LEHTMAJADEPÜHA (THE FEAST OF TABERNACLES)
Johannese 7. ja 8. peatüki sündmused toimuvad Lehtmajadepühade ajal. Selleks, et mõista, mis toimus nendes
peatükkides tuleks kõigepealt aru saada, mis püha oli lehtmajadepüha.
Juutide
Uus aasta algas kevadel. Seitse kuud
hiljem, tavaliselt septembris-oktoobris, oli kolm suurt festivali: Rosh HaShana
(ehk trompetitepüha), Yom Kipur (ehk Lepituspüha) ja Sukkot (ehk Lehtmajadepüha).
Yom Kippur ehk Lepituspäev. Siis paastuti
ja palvetati. See oli ainus päev
aastas, kui ülempreester sisenes pühamast pühamasse ja pühitses terve Iisraeli
rahva. Võeti kaks sikku. Üks ohverdati templis altaril (see on sümbol
Messia ohverdusest) ja teisele asetati sümboolselt kõik Iisraeli patud ja lasti
seejärel tühermaal lahti (justkui Kristus, kes võtab enda peale ja kannab üksi
kõigi üleastumised).
Kontrastiks Yom Kippurile on Sukkot, lehtmajade püha. „Seda
oktoobrikuist lõikuspüha tähistati 7-8 päeva.
See tõi palju rahvast Jeruusalemma ja koosnes erinevatest religioossetest
tseremooniatest, nagu vee kallamine ja suur muusikasaatega valgusmäng
templimüüril.“(Harper-Collins;
samuti McConkie, lk. 133)
Rahvas ehitas ajutised lehtmajad või pani
püsti telgid, kus nad siis sõid ja isegi magasid. See pidi meenutama, kuidas Iisrael elas 40 aastat
Moosesega kõrbes. Lehtmajade püha
kutsutakse ka kogunemispühaks.
See oli aasta viimane festival, mille puhul rahvas
templi juurde kogunes.
Selle püha traditsioon ulatub tagasi Moosese ja
Siinai mäeni. Uskumuse kohaselt veetis
Mooses Siinai mäel 40 päeva.
Lepituspäeval anti talle käsud.
Esimesel lehtmajade pühal hakkas ta ehitama tabernaaklit. See oli nii tähtis, et hiljem pühitses
Saalomon Jeruusalemma templi lehtmajade püha ehk Sukkoti ajal.
Paljud Juudid usuvad, et kokkukogumise püha
pidamine jätkub kuni Messia tulekuni Millenniumil. Nad usuvad, et Kristuse tulekul koguneb püha
rahvas templisse.
Sellel sügisesel festivalide perioodil on ka Rosh
Hoshana ehk trompetite festival. Siis
tähistatakse Messia vägevat tulekut ja Iisraeli vabastamist. Puhutakse pasunaid, mis sümboolselt tähendab,
et lõikusaeg on käes. Usutakse, et
Iisrael kogutakse kokku just nende pühade ajal.
Huvitaval kombel, sai Joseph Smith ingel Moronilt
kuldplaadid just selle püha ajal. Viimse
aja pühadele on need sümbolid viimse aja kogunemisest (nii vaimsest kui
füüsilisest Iisraeli kokku kogumisest) eriti tähendusrikkad.
"On välja arvutatud, et letmajadepüha tähistamiseks, kombekohaseks
teenistuseks, oli vaja vähemalt 446
preestrit ja veel sama palju Leviite.
Seitse päeva järjest, igal päeval, võttis üks neist Aaroni poegadest
peale seda, kui hommikune ohver oli altarile asetatud, kolm mõõdutäit vett
Siilomi tiigist. Suure saatjaskonna saatel, kes kandsid palmioksi ja
hõiskasid Hosiannat, kallas preester tiigist vee kuldsesse anumasse. Seejärel kanti „eluvesi“ templisse ja vee
templisse sisenemisel kõlasid pühalikud trompetihelid.“ (McConkie, lk.
134-135).
Vesi kallati ühele poole altarit ja vein teisele poole ning seejärel hakkasid
Leviidid laulma Halleluujat, nii nagu on kirjas Laulude 113-118 peatükini. Rahvas hüüdis sobival ajal kaasa
„Halleluuja“, „Kiitke Issandat!“, „Tänage Issandat!“ ja lehvitasid (palmi)okstega.
Pärast seda tehti eriline ohvriand
altaril, kuid rahva jaoks oli väike paus, kuna ettevalmistus ohvri tegemiseks
võttis aega. „Nüüd see oli aeg, vahetult
peale sümboolset vee kallamist ja Halleluuja hõiskamist ja palvetamist, et
Jehoova saadaks neile pääste ja edu, ja nad olid toonud oma ohvrianni altarile,
kui Jeesus tuli templisse ja hakkas õpetama.“
(Alfred Edersheim, The Life
and Times of Jesus the Messias, 2:160, tsiteeritud McConkie
poolt, lk. 136). (Alfred Edersheim
oli juut, kellest sai kristlane.) Seega Jeesus tuli Jeruusalemma nende
Iisraelile oluliste pühade ajal, et tähistada enda Messialikku saabumist.
Me ei tea täpselt, mida Jeesus neile õpetas, sest
seda pole pühakirjades kirjas, aga me võime oletada, et ta jagas nendega
evangeeliumi. Johannese 7: Kuidas tundis see lihtne Naatsaretlane nii hästi pühakirju?
John
7:16-17 Jeesus süüdistas Juudi ülemaid, et nad ei pidanud
kinni Moosese seadusest, kuigi tegid mitmesuguseid usulisi kombetalitusi. Kuna
nad ei elanud Isa seaduse järgi, ei võinud nad ka saada tunnistust
Jeesusest.
Selle süüdistusega kasvas segadus. Mõned
ütlesid, et ta oli hull või paranoiline või et ta ei saanud olla Kristus, sest
nad teadsid kust ta tuli, ometi paljud uskusid temasse. Variserid saatsid sulased teda vahistama, aga
nad ei pannud käsi tema külge, sest tema tund ei olnud veel tulnud, töö ei
olnud veel lõpetatud.
ELUVESI
Kuigi Piibllis on korduvalt öeldud, et evangeelium
pidi minema kõigepealt Juutidele, pidi see seejärel minema ka paganatele. Tegelikult on lehtmajadepüha sümbolism
eriliselt keskendunud just evangeeliumi laienemisele kõikide rahvasteni. Eluvesi on sümbol Jumala armust, millest
saavad osa kõik rahvad, iga inimene. „Igapäevast
ja rituaalset vee kallamist mõistsid Juudi preestrid kui Püha Vaimu sümboolset
väljavalamist.“ (McConkie, lk.
134).
„Iga päeva õhtul kõndisid preestrid ümber altari hüüdes „Oo Jehoova, too meile
pääste! Oo Jehoova saada meile edu“.
Viimasel päeval kõnniti ümber altari 7 korda 7 ehk 49 korda, meenutamaks Jeeriko müüri langemist, samuti
sümboliseerib see Jumalikku täiuslikkust.“
Sellel viimasel päeval ütles Jeesus (v.37-39). Vaatame kuidas inimesed reageerisid (v. 40-46) (On selge, et rahvale ei olnud üldiselt
teada, et Jeesus sündis Petlemmas.)
MAAILMA VALGUS
Üks tähendusrikas tseremoonia nende pühade ajal
oli templi müüridel süüdatud suured tulesambad.
Johannese 8:12 Igaühele oli selge, et Kristus ütles enda
kohta, et ta on nende Jumal.
Variserid ütelsid talle 8:13. Jeesus
võtab selle teema kokku 8:28-30.
Kuid veidi hiljem tunnistab ta enda kohta taas ja variserid tahavad teda
kividega surnuks loopida 8:58-59.
Kõige tähtsam igaühe jaoks meist on õppida, kes on
Kristus, kes see on, keda me teenime. Et me saaksime öelda just nii nagu
Peetrus John 6:68-69
Täna
võiksime me igaüks mõelda, kas oleme ehk nagu variserid ja saduserid,
kes kommete pärast tegid küll palju ja sõnades olid osavad, aga südames
Jumalakauged. Kas muudame seadust, nii
nagu meile sobib, või nagu ütles kord vanem Russell M. Nelson, oleme me rootsi-laua pühad? Kas oleme valmis kuulutama tervele maailmale,
et Jeesus on Päästja? Kas oleme valmis
parandama meelt oma pattudest, kas võtame kuulda Jumala valitud prohvetite ja
apostlite sõnu, isegi kui nende järgi elada on raske? Kas läheme edasi Tema valguse heledas säras?
Tunni lõpus oli suur rõõm kuulda muusikalist pala õde Vellendi ja vend Chani poolt, see oli tõesti nagu kirss tordil! :)
LISAMATERJAL:
The Harper-Collins Study Bible; Bruce R. McConkie,
The Mortal Messiah, Book 3