Pühapäevakool 3.mail 2015

Sain mõni aeg tagasi kirikus uue ülesande, kirjutan ja saadan meili teel igal nädalal eestikeelse pühapäevakooli klassi liikmetele tulevaks tunniks ettevalmistava kirja.  Tegin seda ka sel nädalal.   Eile küsis pühapäevakooli juhataja minult, kas saaksin täna tundi õpetada ja tänu kõikide asjade soodsale kokkulangemisele (ja vähekesele omapoolsele planeerimisele) see õnnestuski. :)

Allolev on neile kes ehk soovivad veelkord mõnda asja üle vaadata või kes ei saanud tunnist osa võtta. 

LEHTMAJADEPÜHA (THE FEAST OF TABERNACLES)

Johannese 7. ja 8. peatüki sündmused toimuvad Lehtmajadepühade ajal.  Selleks, et mõista, mis toimus nendes peatükkides tuleks kõigepealt aru saada, mis püha oli lehtmajadepüha.

Juutide Uus aasta algas kevadel.  Seitse kuud hiljem, tavaliselt septembris-oktoobris, oli kolm suurt festivali: Rosh HaShana (ehk trompetitepüha), Yom Kipur (ehk Lepituspüha)  ja Sukkot (ehk Lehtmajadepüha). 

Yom Kippur ehk  Lepituspäev.  Siis paastuti  ja palvetati.  See oli ainus päev aastas, kui ülempreester sisenes pühamast pühamasse ja pühitses terve Iisraeli rahva.  Võeti  kaks  sikku.  Üks ohverdati templis altaril (see on sümbol Messia ohverdusest) ja teisele asetati sümboolselt kõik Iisraeli patud ja lasti seejärel tühermaal lahti (justkui Kristus, kes võtab enda peale ja kannab üksi kõigi üleastumised). 

Kontrastiks Yom Kippurile on Sukkot, lehtmajade püha.   „Seda oktoobrikuist lõikuspüha tähistati 7-8 päeva.  See tõi palju rahvast Jeruusalemma ja koosnes erinevatest religioossetest tseremooniatest, nagu vee kallamine ja suur muusikasaatega valgusmäng templimüüril.“(Harper-Collins; samuti McConkie, lk. 133)

  Rahvas ehitas ajutised lehtmajad või pani püsti telgid, kus nad siis sõid ja isegi magasid.  See pidi meenutama, kuidas Iisrael elas 40 aastat Moosesega kõrbes.  Lehtmajade püha kutsutakse  ka kogunemispühaks.

See oli aasta viimane festival, mille puhul rahvas templi juurde kogunes.

Selle püha traditsioon ulatub tagasi Moosese ja Siinai mäeni.  Uskumuse kohaselt veetis Mooses Siinai mäel 40 päeva.  Lepituspäeval anti talle käsud.  Esimesel lehtmajade pühal hakkas ta ehitama tabernaaklit.  See oli nii tähtis, et hiljem pühitses Saalomon Jeruusalemma templi lehtmajade püha ehk Sukkoti ajal.

Paljud Juudid usuvad, et kokkukogumise püha pidamine jätkub kuni Messia tulekuni Millenniumil.  Nad usuvad, et Kristuse tulekul koguneb püha rahvas templisse. 

Sellel sügisesel festivalide perioodil on ka Rosh Hoshana ehk trompetite festival.  Siis tähistatakse Messia vägevat tulekut ja Iisraeli vabastamist.  Puhutakse pasunaid, mis sümboolselt tähendab, et lõikusaeg on käes.  Usutakse, et Iisrael kogutakse kokku just nende pühade ajal. 

Huvitaval kombel, sai Joseph Smith ingel Moronilt kuldplaadid just selle püha ajal.  Viimse aja pühadele on need sümbolid viimse aja kogunemisest (nii vaimsest kui füüsilisest Iisraeli kokku kogumisest) eriti tähendusrikkad. 

"On välja arvutatud, et letmajadepüha tähistamiseks, kombekohaseks teenistuseks,  oli vaja vähemalt 446 preestrit ja veel sama palju Leviite.  Seitse päeva järjest, igal päeval, võttis üks neist Aaroni poegadest peale seda, kui hommikune ohver oli altarile asetatud, kolm mõõdutäit vett Siilomi tiigist.   Suure saatjaskonna saatel, kes kandsid palmioksi ja hõiskasid Hosiannat, kallas preester tiigist vee kuldsesse anumasse.  Seejärel kanti „eluvesi“ templisse ja vee templisse sisenemisel kõlasid pühalikud trompetihelid.“ (McConkie, lk. 134-135).

Vesi kallati ühele poole altarit ja vein teisele poole ning seejärel hakkasid Leviidid laulma Halleluujat, nii nagu on kirjas Laulude 113-118 peatükini.  Rahvas hüüdis sobival ajal kaasa „Halleluuja“, „Kiitke Issandat!“, „Tänage Issandat!“ ja lehvitasid (palmi)okstega. 

Pärast seda  tehti eriline ohvriand altaril, kuid rahva jaoks oli väike paus, kuna ettevalmistus ohvri tegemiseks võttis aega.  „Nüüd see oli aeg, vahetult peale sümboolset vee kallamist ja Halleluuja hõiskamist ja palvetamist, et Jehoova saadaks neile pääste ja edu, ja nad olid toonud oma ohvrianni altarile, kui Jeesus tuli templisse ja hakkas õpetama.“  (Alfred Edersheim, The Life and Times of Jesus the Messias, 2:160, tsiteeritud McConkie poolt, lk. 136).  (Alfred Edersheim oli juut, kellest sai kristlane.) Seega Jeesus tuli Jeruusalemma nende Iisraelile oluliste pühade ajal, et tähistada enda Messialikku saabumist.

Me ei tea täpselt, mida Jeesus neile õpetas, sest seda pole pühakirjades kirjas, aga me võime oletada, et ta jagas nendega evangeeliumi.  Johannese 7: Kuidas tundis see lihtne Naatsaretlane nii hästi pühakirju?

John 7:16-17 Jeesus süüdistas Juudi ülemaid, et nad ei pidanud kinni Moosese seadusest, kuigi tegid mitmesuguseid usulisi kombetalitusi. Kuna nad ei elanud Isa seaduse järgi, ei võinud nad ka saada tunnistust Jeesusest. 

Selle süüdistusega kasvas segadus.  Mõned ütlesid, et ta oli hull või paranoiline või et ta ei saanud olla Kristus, sest nad teadsid kust ta tuli, ometi paljud uskusid temasse.  Variserid saatsid sulased teda vahistama, aga nad ei pannud käsi tema külge, sest tema tund ei olnud veel tulnud, töö ei olnud veel lõpetatud.

ELUVESI

Kuigi Piibllis on korduvalt öeldud, et evangeelium pidi minema kõigepealt Juutidele, pidi see seejärel minema ka paganatele.  Tegelikult on lehtmajadepüha sümbolism eriliselt keskendunud just evangeeliumi laienemisele kõikide rahvasteni.  Eluvesi on sümbol Jumala armust, millest saavad osa kõik rahvad, iga inimene.  „Igapäevast ja rituaalset vee kallamist mõistsid Juudi preestrid kui Püha Vaimu sümboolset väljavalamist.“   (McConkie, lk. 134).

„Iga päeva õhtul kõndisid preestrid ümber altari hüüdes „Oo Jehoova, too meile pääste! Oo Jehoova saada meile edu“.  Viimasel päeval kõnniti ümber altari 7 korda 7 ehk 49 korda,  meenutamaks Jeeriko müüri langemist, samuti sümboliseerib see Jumalikku täiuslikkust.“

Sellel viimasel päeval ütles Jeesus (v.37-39).  Vaatame kuidas inimesed reageerisid (v. 40-46)  (On selge, et rahvale ei olnud üldiselt teada, et Jeesus sündis Petlemmas.)

MAAILMA VALGUS

Üks tähendusrikas tseremoonia nende pühade ajal oli templi müüridel süüdatud suured tulesambad.  Johannese 8:12  Igaühele oli selge, et Kristus ütles enda kohta, et ta on nende Jumal. 

Variserid ütelsid talle 8:13.  Jeesus võtab selle teema kokku 8:28-30. 

Kuid veidi hiljem tunnistab ta enda kohta taas ja variserid tahavad teda kividega surnuks loopida 8:58-59. 

Kõige tähtsam igaühe jaoks meist on õppida, kes on Kristus, kes see on, keda me teenime. Et me saaksime öelda just nii nagu Peetrus John 6:68-69

Täna  võiksime me igaüks mõelda, kas oleme ehk nagu variserid ja saduserid, kes kommete pärast tegid küll palju ja sõnades olid osavad, aga südames Jumalakauged.  Kas muudame seadust, nii nagu meile sobib, või nagu ütles kord vanem  Russell M. Nelson, oleme  me rootsi-laua pühad?  Kas oleme valmis kuulutama tervele maailmale, et Jeesus on Päästja?  Kas oleme valmis parandama meelt oma pattudest, kas võtame kuulda Jumala valitud prohvetite ja apostlite sõnu, isegi kui nende järgi elada on raske?  Kas läheme edasi Tema valguse heledas säras?

Tunni lõpus oli suur rõõm kuulda muusikalist pala õde Vellendi ja vend Chani poolt, see oli tõesti nagu kirss tordil!  :)

LISAMATERJAL:
The Harper-Collins Study Bible;  Bruce R. McConkie, The Mortal Messiah, Book 3