Olen viimastel päevadel mõelnud palju ohverdustest. Võibolla on selles süüdi see, et loen 1997 aasta Ensign´ni https://www.lds.org/ensign/1997/01?lang=eng aga mine tea, lisaks võib ka muid põhjuseid olla:) Kui ma niiviisi ükspäev mõtisklesin, siis tuli mulle meelde mida üks koguduse vendadest aastaid tagasi sakramendikoosoleku kõnes ütles: "Ohverdus on see kui annad koerale kondi, siis kui sul endal on nälg." Tavaliselt tuleb ohverdustele mõeldes kiriku liikmetele mõttesse kiriku algusaeg teerajajate, pühade tagakiusamise ja väljarändega, nii ka mulle. Tegelikult ootab Taevane Isa aga ka meilt sarnaseid ohverdusi. Ohverdus ei ole see kui me anname natuke seda mida meil on külluslikult! Ohverdus on alati seotud meie ebamugavusega. Me võime kindlalt teada, et oleme midagi ohverdanud siis, kui oleme välja tulnud oma mugavustsoonist, kui oleme pannud enda vajadused tahaplaanile. Kõige sellega käib kaasas muidugi usk. Usaldus, et kui me teeme ennastohverdavalt vastavalt Taevase Isa käskudele, siis Ta õnnistab meid.
Me oleme kõik teerajajad. Olgu meil usku, soovi teenida üksteist isetult ja jagada evangeeliumi kõigi Jumala lastega, elades iga päev tõe valguses.
No comments:
Post a Comment