1.Saamueli 18-20; 23-24 (ja 25)

PÜHADE INIMSUHTED

Tänane lugemismaterjal räägib inimsuhetest ja eriti sellest, kuidas pühad peaksid üksteisesse suhtuma.  Taas kasutab Issand meie õpetamiseks polaarsust.  Saul on näide vaenlasest ja Joonatan vankumatust sõbrast.  Kuigi Sauli suhtumine Taavetisse polnud pühale vastav, suhtus Taavet Sauli alati pühale kohaselt.  Taavet ei maksnud kunagi Saulile kätte, oli alati andestav (kuigi ta loomulikult kaitses ennast), ta jättis kohtumõistmise täielikult Issandale.  Väga tõenäoliselt oli Saul tõsiselt haige ja Taavet, nagu ka paljud Sauli teenijad, mõistsid et ta pole tema ise (näiteks tal oli tõsine paranoia).

See saaga õpetab mitmeid olulisi põhimõtteid meie suhetest teistega.  Kahjuks ei ole õpikus käsitletud 25. peatükk, aga ometi on seal kirjas imeline lugu Abigailist ja Taavetist.  See on üks Vana Testamendi suurepärasematest lugudest, sest see õpetab meie suhtest Lunastajaga, see selgitab kuidas Kristus saab meid tervendada, kui keegi  on meile halba teinud. 

ABIGAIL JA TAAVET

See lugu algab nii, et Saul ja ta sõjavägi on väsimatult Taavetit ja ta mehi taga ajanud.  Nüüd on Taavet ootamatult olukorras, kus ta saab lihtsa vaevaga Sauli tappa. 1.Saam.24:12-13 

Mille peale Saul parandab meelt. (17-23) Meilt oodatakse, et me andestaksime kõigile, aga usaldus (ja austus) tuleb välja teenida. 

Niisiis ajal kui Taavet oli oma meestega nö peidus, vajasid nad toidumoona.  25:2-3

Heebrea keeles on nimedel väga suur tähendus.  Nad ei pannud lapsele nime lihtsalt sellepärast, et see kõlas hästi või huvitavalt, nad ei mõelnud välja uusi huvitavaid nimesid lihtsalt, et teistest eristuda,  ega pannud nad ka lapsele hästi populaarset nime.  Nad panid tähendusega nime ja tihti see nimi ka muutus elu jooksul.  Näiteks Noomi, kes peale mehe ja poegade surma palus ennast kutsuda Maaraks.  (Rutt 1:20)

Samamoodi on ka selle loo nimed olulised.  Naabal tähendab rumalat ja Taavet armastatut.  Abigaili nimi tähendab „see isik annab põhjust rõõmustamiseks“ või lühidalt rõõmu põhjustaja.  Abigail sümboliseerib Kristust.

Nii et selles loos on kolm tegelast: 

• Üks rumal
• Üks armastatud
• Üks kellel on vägi rõõmu esile kutsuda

Taavet ja ta mehed olid samas paigas Naabali karjastega, aga vastupidiselt tavalistele sõduri kommetele, võtta mis meeldib, olid Taaveti mehed vaoshoitud ja nad saatsid sõnumitoojad küsima Naabalilt näljastele meestele süüa. 

Naabal saadab sõnumi tagasi. (25:10-11)  Tõenäoliselt oli Taavet siiski tuntud, arvestades et tema sõjaväes oli 600 meest ja Abigail oli temast kuulnud.  (s30)  Naabal tõesti oli rumal. 

Taaveti reaktsioon oli kohene ja inimlikult loomupärane(25:13).  Taaveti eesmärgiks oli nüüd minna ja võtta vajalik ning tappa kõik Naabali mehed, kuna ta oli tasunud hea halvaga. 

Õnneks räägib üks Naabali karjapoistest/sõnumitoojatest Naabali naise Abigailiga.  (25:14-17)

Abigail oli kiire mõtlemisega naine, kes teadis kohe mida tuleb teha.  (25:18-20) 

(25:24-25)

Ta tunnistab Naabali rumalust ja võtab süü enda peale.  Seejärel ta palub õnnistusi Taavetile ja toob välja põhjuse, miks Taavet ei tohiks sellist süüd enda pele tuua.  28-31  Teiste sõnadega, Taavet oleks teinud selle teoga iseendale haiget.  See oleks toonud talle endale kurvastust, kuna Abigail oli toonud talle kõik mida tema ja ta mehed vajasid. 

Taavet mõistab, et Abigailil on õigus. (25:32-33)

Kui Abigail koju läheb, pidutseb ta rumal abikaasa.  Abigail ei räägi talle midagi, sest mees on purjus.  (25:37-38).

Vaatame kuidas reageerib asjade käigule Taavet. (25:39)  Taaveti esimene naine Miikal, Sauli tütar, võeti talt ära ja Saul oli andnud ta teisele mehele naiseks.

LEPITUSE VÄGI MUUDAB KANNATUSED RÕÕMUKS 

Kui me vaatame seda lugu, nii nagu me ise oleksime tegelased, siis võime lepitusest ja andestusest paremini aru saada.  Võime näha kuidas lepitusel on vägi muuta meie valu rõõmuks.  Me võime ennast pidada armastatuks, kes ei ole ära teeninud kõike halba, mis meie elus juhtub, eriti teiste tehtud halb.  Võibolla on meid väärkoheldud, hüljatud, halvasti või tänamatult koheldud, unustatud jne  Rumal ei pruugi mõista, et ta üldse midagi valesti on teinud, ta ei pruugi soovida vabandada ja ometi tuleb Rõõmu põhjustaja ehk Kristus  meie teele, olles täiesti teadlik rumala süüst,  pakkudes ennast vastutust võtma.  Ta palub meil andestada rumala teod ja pakub vastutasuks meie kannatuse eemaldamist.  Looja on alati täiuslikult teadlik iga inimesse arusaamisest või mõistmatusest ja Ta teab, et see on tihti rumala patu põhjustaja.  See ei tähenda, et patustaja tagajärjeta lõputult patus võib elada ja tuua vabanduseks, et ta ei teadnud. 

Ku me võtame Kristuse pakkumise vastu ja andestame, oleme me ise süüst vabad.  Kõik meie vajadused rahuldab Tema.  Viha eemaldub meie südamest ja me oleme võimelised tõeliselt tundma Looja armastust ja olema armastatud.  Siis ja ainult siis, oleme tõeliselt vabad.